Selle talve märksõnad on krõbe pakane ja rohkesti lund. Pikalt püsinud külmakraadid on veekogudele kasvatanud jääkaane, mis ahvatleb inimesi sellele minema - keda jalutama, keda mängima või kalastama. Kahjuks juhtub õnnetusi veekogudel ka sellisel ilusal perioodil.
Reeglina kannab inimest vähemalt kümne sentimeetri paksune pragudeta, ühtlane ja sile jää. Samas võib jääkatte paksus ühe veekogu piires olla erinev. Ohtlikum on alati sügisene ja kevadine jääkate. Sügisel toimub jäätumine ebaühtlaselt, kevadel muutuvad jäätingimused tundidega. Näiteks hommikul ületatud jõejää ei pruugi õhtul enam inimest kanda.
Ohtlikud kohad jäätunud veekogudel, kus tasub olla eriti ettevaatlik või neid üldse vältida, on kõrkjate kasvukohad, koolmekohad, allikakohad (lumekatteta jääl näha tumedate laikudena) ja vette langenud puuvõrade ümbrus. Teadma peab, et jää on alati nõrgem vooluveekogudes, suudmekohtades, paadisildade postide ümbruses ja kohtades, kus veekogud kitsenevad.
Mida teha, et talvisel veekogul viibimine võimalikult ohutu ja turvaline oleks?
Enne jääle minekut teavita oma lähedasi, võimalusel kutsu kaasa sõber. Hangi võimalikult palju infot veekogu kohta, kuhu on plaanis minna ning tutvu ilmateate ja kohalike oludega. Püüa sättida oma väljasõit valgele ajale.
Jäätunud veekogule minnes võta endaga kaasa jäänaasklid, mille abil saad külma vette vajudes jääaugust välja ronida. Kindlasti tuleb need riputada kaela, kõige pealmise riietuse peale, kust vajadusel lihtsalt kätte saaks. Lisaks võta kaasa ühest otsast terava metallotsikuga puust jääkepp. Sellega saab kontrollida jää tugevust või siis läbi jää vajudes toetuspinna suurendamiseks jääaugu servadele toetada. Turvalisuse suurendamiseks kanna päästevesti, mida saab valmistada ka ise. Selleks pane seljakotti veekindlasse kilekotti pakitud vahetusriided (fliis. sokid, kindad, müts). Seljakotis olev veekindlalt suletud kilekott hoiab sind läbi jää vajumise korral veepinnal, ühtlasi on pärast jäist suplust kuivad vahetusriided väga vajalikud. Veetemperatuur Eesti oludes jää all on umbes 4°C ja seal puudub ka tuul. Saades tagasi jääle, peab arvestama ka tuule ja temperatuuri koosmõju. Näiteks õhutemperatuuril -10°C ja tuulekiirusel 10 m/s peab arvestama 31°C külmaga.
Jääl viibides pane hoolega tähele ohumärke, kuhu ei maksa minna. Näiteks jääs olevad tumedad kohad näitavad tavaliselt õhema jääga kohti - jää ise on hele, kuid läbi kumav vesi tume. Kuuldes kerget raginat, lahku jäält - see on signaal, et kusagil on jäässe tekkinud praod. Lahku jäält tuldud rada pidi - nii võid kindel olla, et jää kannab sind.
Kui vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele oled siiski läbi jää vajunud, anna oma hättasattumisest hääle või vilega märku. Võimalusel helista numbrile 112. Jääaugust väljaronimiseks pööra end alati näoga tuldud suunda (tulles jää ju kandis). Toeta käed (peopesad, sõrmed harali) koos randmetega õlgade laiuselt jääle nii, et ka küünarnukid toetuksid jääle. Tõsta jalad võimalikult veepinnale. Kui sul on jäänaasklid, siis suru nende teravikud jäässe. Jääle saades rooma või rulli end tuldud teed tagasi. Ära tõuse püsti enne, kui oled veendunud, et jää sind kannab. Saanud turvaliselt ohutusse kohta, tee kõik selleks, et ruttu sooja saada.
Õnnetusi on kergem ära hoida, kui nende tagajärgi likvideerida. Soovitan veekogudel liikumisel mõtelda alati „üks samm ette“ - enne veel, kui lähed jäätunud järvele, jõele või tiigile, mängi mõttes läbi stsenaarium, mis saab siis, kui läbi jää vajud ja külma vette kukud.
Täpsemalt, kuidas ennast kaitsta ja teisi aidata loe veebilehtedelt www.kustuti.ee/paasterongas/ ja www.veeohutus.ee
Ohutut viibimist veekogudel!
Karmo Lillemets
Ida-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo peaspetsialist |
